Pealinnas

Viimane päev autoga. Sõitsime rannaäärset teed pidi Puerto Ricost ja Playa del Inglesest ning San Augustinist läbi ja seal käisime ka ühel metsikul rannal ujumas.
Edasi piki kiirteed pealinna Las Palmasesse, õigemini selle vanalinna Veguetasse. Vegeuetas läksime ühte parkimismajja. Kuigi parkimismaja peal oli kiri "Libre", tundus, et vabu kohti pole. Sõitsime aina üles ja üles, kuni üheksandal korrusel lõpuks esimese vaba platsi leidsime. Parkimismajad on seal samuti kitsad, peab korralikult vaatama, et vastu mõnda salakavalalt püstitatud posti ei sõidaks. Nad ise vist eriti seda ei vaata - peaaegu igal autol oli mõni mõlk või kriips küljes ja selle pärast nad eriti ei põdenud.
See pilt ongi tehtud parkimismaja 9. korruselt.
Las Palmas – Kolumbuse linn
Pealinn Las Palmas on sadamalinn ja rahvaste paabel, asutatud 500 aastat tagasi ... Las Palmase sadam on olnud peatuspaigaks nii Kolumbusele, kes läks siit avastama Uut Maailma, kui ka Eesti kalalaevadele.
Sattusime Columbuse majamuuseumisse juhuslikult ja tutvusime põhjalikult. Muuseum on tasuta sissepääsuga.
Jalutasime uuemasse linna ka, see on miski peatänav jalakäijatele, ääristamas butiigid ja restoraanid.
Sellel tänaval nägime esimest korda ka kodutuid jmt kummalist rahvast.
Kuna aega polnud palju, suundusime teisele katsele botaanikaaeda otsima.
Keerasime Tafira poole ja pärast mõningaid ponnistusi õnnestus see ime-aed üles leida. Selgus, et see paiknes ühes suures orus ja sissepääse sinna oli mitmeid, kuid tähistus oli äärmiselt kehv, mis tulenes võibolla sellest, et park on tulu mitte taotlev ja neil pole erilist huvi end reklaamida.
Botaanikaaed Viera y Clavijo ehk Jardin Canario Viera y Clavijo 27 hektarit hõlmav botaanikaaed on suurim omataoline kogu Hispaanias. Aed on pühendatud Kanaari saarte ainulaadsele endeemilisele taimestikule, muuhulgas leiate siit kaktuste kollektsiooni ja kanaari palmipuu (Phoenix canariensis), mis kasvab maailmas ainult Kanaari saartel. Botaanikaaed asub 7 km kaugusel Las Palmase kesklinnast. Tasuta sissepääs.
Park suletakse kell kuus ja hakkasime agaralt taimi vaatlema. Kusagil kaks tundi oli meil selleks aega. Kui olime oru põhja jõudnud ja kell oli kolmveerand kuus, hakkas valvur meid välja agiteerima ja juhatas lahkelt alumise värava juurde. Minu protesti peale, et auto on meil ülemise värava juures, ütles ta lihtsalt "sory!", viipas käega üles ja lahkus ise alumise värava kaudu. Kimasime siis, süda kurgus, üles. Loomulikult oli väravad juba lukus. Pidime häbiväärselt üle värava ronima, et sest ime-aiast välja saada. Raske sisse saada, raske välja saada.
Sõitsime jälle kiirteele ja suvaliselt Playa del Burrero randa ujuma. Selleks ajaks oli ilm üsna tuuliseks ja hämaraks muutunud, nii et mina loobusin ujumisest.
Sõitsime tagasi hotelli poole. Siis otsisime veel tükk aega tanklat, et saaks auto veerand-paagiga üle anda, nagu olime ta saanud.