Sisalikkude päev

Esimene päev autoga.
Võtsime auto hotelli autolaenutusest, viieks päevaks, 32 euri päev. Saime Ford Focuse ja kokku läbisime sellega meeletu hulga kilomeetreid: 1050. Bensiin on Gran Canarial odavam kui siin (0,7 eurot liiter), liikluskultuur kõrge, teed väga heas korras, kuid meeletult käänulised. Mis tähendab minu puhul, et ma olen kogu aeg kergelt merehaige. Aga vapustavad vaated korvavad kõik!
Kõigepealt sõitsime Arguneigini ja sealt Maspalomasesse liivaluiteid otsima. Vaat see Maspalomas on alles turistide meelispaik. Inimesi ja autosid nagu kärbseid meepotil. Autoga sõitmisel oligi kõige keerulisem parkimiskoha leidmine. Tiirutasime ja tiirutasime ning olime siis sunnitud maa-alusesse parklasse minema.
Luited leidsime kergesti üles, nendeni minemiseks tuli läbida tee, mis kulges piki lindude kaitseala. Kuidagi on sinna düünide vahele tekkinud märgala, kus oli näha huvitavaid linde ja kuulda mitmehäälset konnakrooksumist.
Düünides tunned end, nagu oleksid tõesti kõrbes. Vapustavad vaated, mida rikuvad vaid aeg-ajalt põõsaste vahelt vilksatavad nudistid-päikesekummardajad. Seal oli meeletult palav, lihtsalt ei saa aru, miks need inimesed seal ennast niiviisi praadisid. Mingi massohismi alaliik ilmselt.
Kõrbe-tunnet süvendasid veel aeg-ajalt pildile ilmuvad kaamelid aga nemadki-vaesekesed on täielised turismuse orjad.
Varsti pälvisid meie tähelepanu kummalised sahinad põõsastikus. Ooo - sisalikud! Kanaaridel on looduslikult kahte liiki sisalikke ja nägime kohe ka mõlemad ära. See lummava pilguga loom on Gran Canaria hiidsisalik.
Ja see on Atlandi kanaari sisalik
Sealsamas düünide taga algasid kohe hiiglaslikud golfiväljad. Vahepeal oli elav opuntsiatest tara, väga tõhus piire igatahes ei tekkinud mingit tahtmist sealt läbi murdma hakata.
Maspalomasest keerasime Fataga poole teele ja hakkasime saare keskpunkti poole uhama.
Teele jäi meile pärismaalaste muuseum, mida külastasime. Piletid maksid üheksa eurot (korda kaks). Enne hispaanlaste invasiooni elasid Kanaaridel guantsid, rahvas, kes rääkis vilede keeles ja elas koobastes. Nende eluolule väljapanek pühendatud oligi.
Ilm oli kohe täitsa palav ja sisalikkudele see vägagi meeltmööda. Nende elukohaks olid arvukad koopad, mis tarades kivide vahel olid. Sisalikud on meeletult vilkad ja niisama lihtsalt neid kätte ei saa aga see eksemplar püüdis varjuda urgu, kus üks teine juba ees oli ja ta vihase susinaga tagasi peletas. Niisiis sattus ta korraks M pihku.
Pärast
metsikut väänlemist ja lõugade laksutamist ning väikest fotosessiooni pääses ta kergemat sorti ehmatusega tagasi vabadusse.
San Bartolome de Tirajanas oli järgmine peatus, seal sõime kohalikus söögikohas. Soovitus - ärge võtke medium-roasted liha, isegi well-roasted oli liiga toores. Vähemalt tolles söögikohas.
Edasi kulges meie teekond mööda teed number GC550 Agüimese poole.
Agüimes on üks selline linn, kus näeb tõelist kohalikku eluolu ja vanalinna. Kaunis kirik ja väljak linna keskel.
Agüimesest sõitsime rannikule Arinagasse, mis on üks tuuline koht. Plaan oli randa ja ujuma minna, kuid ilm oli nii tuuline ja õhtuselt jahe, et loobusime. Sel päeval jäi ujumine ära.
Läksime hoopis kohalikku supermarketite kuningannat uurima, see asub kiirtee ääres Vecindarios. Oi me ostlesime. Toitu ja vett ja ... tagasi auto juurde jõudsime juba pimedas. Sest polnud midagi, sest hotelli kulgesime piki kiirteed. Väga hea tee, heas korras ja kiire liiklus. Lugesin ära, et hotellini läbisime kaheksa tunnelit. Muide - seal ei sõideta päeva ajal tuledega, aga tähelepanu - tunnelis peavad olema!
Arvake ära, kas hotelli juures oli vabu parkimise kohti?