Krabide päev

Mulle meeldib tõesti soomlastega palju enam reisida, kui eestlastega. Ainus mure on muidugi see Helsingisse ja tagasi saamine, kuid pärast eelmise aasta seiklusi Novatoursiga tundub, et see polegi see kõige suurem mure.
Reisijad lennukis on rahulikud ja sõbralikud, räuskavaid tüüpe ei näinud, kohad saime kõrvuti ja mõned istmed lennukis olid lausa vabad. Vastupidiselt eelmise aasta kogemusele.
Sõit kestis umbes kuus tundi, lennuväljalt hotelli saime kiiresti ja sujuvalt. Kui millegi üle viriseda, siis vast selle üle, et pidime oma tuba poolteisttundi ootama, kuna väidetavalt seda alles koristati.

Asusime Taurito orus. Mõnus, parajalt kõrvaline koht, igatahes võimalikult eemal kõige suurematest turismikeskustest. Tegelt seal ei olegi võimalik olla nii, et sa turismusest päris prii oled, sest kogu lõunarannik ongi ainuüksi üks suur turismus. See on just see saare osa, kus tavaliselt on ilus ilm ja kõrbeline kliima. Vanasti ei olnud siin midagi, ainult kõrb ja seal, kus vähegi suudeti vett organiseerida - tomatiistandused. Nüüd on edumeelsed kanaarid tomatikasvatamise asemel hotellindusele pühendunud. Kogu rannik on paksult hotelle täis ja need ronivad aina kõrgemale mägedesse.
Hotell oli siis seekord neljatärniline apartementhotell, ilma söökideta. Kolm korda päevas hotellis söömas käia oleks olnud ikka väga kallis (hommikusöök 15, lõuna 20 ja õhtusöök 25 euri), igav (ikka seesama Full English breakfast), kahjulik ja üldse ... seal sööks raudselt liiga palju.
Elamine koosnes magamistoast, kööginurga ja telekaga elutoast, kahest rõdust ja kahest vannitoast. Kahe vanniga! Algul tundus imelik omada kaht vannituba aga aja kulgedes selgus, et see on ikka vääga mõnus, kui saabud õhtul hotelli ja kumbki võib minna kohe vanni. Ostsime seks puhuks isegi spetsiaalselt pudeli Aloe Vera vannisoola, mis tilgatumaks ära tarbiti.

Huvitav on see, et mul õnnestus hotellis näha pirakat tarakani, mis minu hädakisa saatel rõdu kaudu meie apartemendist kähku deporteeriti ja viimasel kahel päeval vallutasid minu vannitoa vaaraosipelgad. Mitte et ma nuriseksin, loomulik, et soojas kliimas need elukad on. Imelik, et eelmise aasta õudses hotellis, kus koristaja vaid üks kord nädalas käis, ei näinud me mingeid elukaid. Küllap seal kasutati mingeid kangemaid mürke.

Kokkuvõttes täitsa normaalne hotell ja esialgne tundmus, et mereni on nii pikk maa, kadus ruttu.
Umbes veerand tunniga sai randa jalutatud. Muidugi et me randa ei jäänud, vaid ronisime edasi, kive mööda nii kaugele, kui võimalik. Kivide peal peesitas rohkesti krabisid, kes me lähenedes kibekähku kivide vahele urgudesse tõmbusid.
Kui seal natuke aega rahulikult passida, siis ilmusid nad jälle välja aga seda üliettevaatlikult. Iga väiksemagi hingetõmbe või liigahtuse peale olid nad jälle viuhti läinud ja kuidas nad ometi aru said, et keegi on lähedal, sest meri ju kogu aeg tagus vastu kive ja sellest nad ei teinud üldse väljagi.
Pildil rifi neoonahven.
Käisime siis muidugi mitmeid kordi ujumas ja snorgeldamas. Mul muidugi tennised jalas, sest kivid on seal teravad. Mõnus soolane, karastav vesi, temperatuur võis olla nii kakskümmend kraadi. Ikkagi Atlandi ooken!

Pimedaks läks umbes üheksa paiku.