Ekslemiste päev

Hommikuujumise tegime Puerto Ricos, sealt suundusime Arguinegini kaudu kiirtele ja pöörasime sealt peagi ära Agüimesi ja Ingenio poole.
Eesmärgiks oli jõuda Guayadeque orgu, kus rahvas siiamaani veel koobaselamutes elab. Gran Ganaria mägedes on tohutult koopaid ja aegade algusest on inimesed nendes elanud või seal toitu hoidnud, isegi surnuid matnud.
Päris mõnus elu neil seal. Ainult et turnimist on kõvasti.
Edasi sõitsime Telde linna, kus jalutasime natuke ringi.
Telde saare idarannikul on suuruselt teine linn Gran Canarial. Seal on säilinud vanimad ja parimad näited Kanaaride arhitektuurist: San Juani ja San Francisco linnajaod, mille pärlid on 15.saj pärit San Juan Batista kirik ja San Francisco 16.sajandist peaaegu originaalkujul säilinud linnaplaan.
Leidsime ühe raamatupoe, kus varustasime end veidi normaalsema Gran Canaria kaardiga, see oli Marco Polo kaart. Tagantjärele tean öelda, et päris õige kaart polnud seegi, kuid vähemalt teede numbrid olid peal.
Oli laupäev ja elu linnakeses kees. Toimus laat, samas kõrval aga paastuaegne jumalateenistus. Inimesed ja koerad olid kokku tulnud. Mõnus õhkkond.
Siis hakkasime tagasi oma auto juurde minema ja ekslesime tükk aega autot otsides ringi. Täitsa õudne, kui ei mäleta enam, kuhu tänavale sa auto täpselt jätsid. Päris suur linn ka, 100 tuhat inimest. Õnneks ikka varsti leidsime.
Siis võtsime suuna Marzagani kaudu Tafira Alta poole. Tahtsime leida botaanikaaeda, oi, kuidas me seal ringi tiirutasime ja otsisime, aga ei leidnud. See on väga tihedalt asustatud piirkond, tänavaid on palju, osad neist ühesuunalised. Lootusetu tunne tekkis ja lõime käega ning läksime hoopis lähedalasuvat Bandama kraatrit vaatama.
Bandama kraater (Caldera de Bandama), mis on üks muljetavaldavamaid looduselamusi saarel, asub saare kirdeosas La Atalaya küla lähedal 574 m kõrgusel merepinnast. Kraatri läbimõõt ülevalt on u 1200 m ning sügavus 220 m.
Santa Brigida linnakese kaudu sõitsime Terori linna. Olime märkamatult jõudnud saare põhjaosasse, kus kliima on niiskem, päikesepaistet asendab alatine udu, kuid loodus on tänu sellele palju lopsakam.
Küla asub saare põhjaosas lavamaal, 575 meetrit merepinnast ülalpool ja on ümbritsetud mäeahelikest. Seal on palju ilusaid koloniaalstiilis maju. Külas asub Gran Canaria kauneim ja tähtsaim kirik, Nuestra Senora del Pino, mis on ehitatud saare samanimelise kaitsepühaku auks.
Vaat selles külas-linnakeses sai jälle mõnusat laupäevaõhtust kanaari idülli nautida. Pensionäride klubis lõbutsesid kohalikud tüübid: osad veetsid aega kaardilauas, osad tantsupõrandal.
Turul käis äge kauplemine.
Ja kirikus võis hinge eest hoolt kanda.
Kohvikus käisime ka, kohalikku õhkkonda nautimas.
Mulle meeldis see linn. Kui tahad näha, kuidas Kanaaridel tegelikult elatakse, siis väga soovitav koht.

Jälle oli päev kuidagi märkamatult käest kulunud. Sõitsime otsemat teed, Tamaraceite kaudu, kiirteele ja siis kiirteed mööda hotelli.
Selleks päevaks olin ma sõitmisest üsna tüdinenud. Kuigi minul pole siin midagi vigiseda, mina ju roolis polnud, vaid esinesin äpardunud kaardilugejana, aga ikkagi.
Ees ootasid kuum vann, papaia ja vein.