Natuke poejuttu

Mõned praktilised soovitused kauplemisel Gran Canarial.
Tasub käia kohalikes poodides, see on huvitav. Me ostsime oma söögi tavaliselt mõnest supermarketist. Suurim selline asub Vecindarios, nimega Carrefour. Lisaks toidupoele on seal ka butiikide kompleks, umbes nagu meie Kristiine Keskus aga korruta kahe või isegi kolmega. Mõni ostuhull võiks seal päevade kaupa lõbutseda. Veel on kasulikud ostukohad HyperDino nimelised supermarketid (Supermercado).
Suhtlemine poes toimub ainult hispaania keeles. See on täitsa kummaline, kuidas suurrahvas teisi keeli ei oska, isegi turismikeskustes. Mõned erandid siiski on, aga eriti sellele loota ei tasu. Lõpuks hakkab juba iseendalegi tunduma, et saad midagi hispaaniakeelsest jutust aru. Rahvas on heatahtlik ja sõbralik, kuid mitte üldse pealetükkiv. Väga mõnusad inimesed.
Kaardiga sai maksta igalpool, ka tanklates ja väiksemates suveniiripoodides. Kõige suurem raskus kaardiga maksmisel oli imekombel selles tohutusuures Carrefouris, kus ma pidin oma kaardiga töötaja kannul jooksma ühest terminaalist teise ja siis kassiiri juurde tagasi. See võttis aega ja kõik järjekord pidi minu pärast ootama.
Automaadist raha välja võtma ei pidanud aga Telebanco automaate oli igas linnas. Kuuldavasti olevat mõned neist nii vanamoodsad, et uuemaid eesti kaarte ei tunnista ja teadustavad, et kaart olla rikutud. Ei tasu ehmatada.

Joogivett peab ostma. Tasub osta 5 või 8 liitristes plastpudelites. Hotellide juures olevates poodides on vesi muidugi kordi kallim. Kanaarid teevad oma vee mereveest ja see on kergelt soolane. Kohvi ja teeveeks ning hammaste pesuks muidugi kõlblik.
Vesi on saartel üldse kulla hinnaga. Oli, tegelikult. Saare mägedes on näha vanadel aegadel tehtud veerenne, mille kaudu vihma ajal vett kokku koguti. Praegu on muidugi kõik teisiti.
Elektrit saadakse suures osas tuuleenergiast. Arinagas oli tohutu suur tuulepark.