Tulekahjud Gran Canarial

Kurb on lugeda, et seal kus me nii mõnusasti aega veetsime, möllavad praegu tulekahjud. Mis on saanud nendest kaunitest männimetsadest, armsatest mägiküladest ja kaktuste pargist?

Huvitavat lugemist

Huvitavat lugemist neile, kes kavatsevad Gran Canariat külastada.
Ja siit ka.
Ja lugege ka seda.

Adios Canarias

Ja oligi käes lahkumise päev. Reisifirma buss pidi meid peale korjama kell 8.20.
Kõik toimus plaanipäraselt, välja arvatud, et lennusõit tagasi venis pool tundi pikemaks, kui graafikus oli, väidetavalt vastutuule tõttu. See tähendas, et Helsingisse jõudsime kell 20.30 ja kella 21.-sele viimasele laevale ei jõudnudki.
Edasist te juba teate.

Sukeldumise päev

Aga ka järgmisel hommikul ei saanud kaua magada, sest M pidi minema sukelduma. Sukeldumiskeskus oli sealsamas Taurito orus. Sukeldumishuvilistele infoks niipalju, et kaks sukeldumist ja varustuse rent läksid maksma 75 euri. Sukeldumiskeskust pidas üks iirlane ja instruktoriks oli sakslane. Esimesel sukeldumisel oli palju ka algajaid, pärastlõunasel aga ainult M ja instruktori väike sugulane.
Mina aga panin jalga oma roosad tennised ja läksin kaljudele ronima, snorgeldama, päikest võtma ja krabisid luurama. Tõusu ja mõõna vaheldumist jälgima. Taevasse ja merele vahtima. Lihtsalt päikese kätte olesklema. Algul tundus, et päike on minu sõber. Muide, päikesekreem oli meil kaasas faktoriga 25.
Krabisid oli seal nagu muda - punaseid ja hallikaid. Ronisid nagu tarakanid oma urgudest välja, nii kui õhk neile puhas tundus.
Ühe järjekordse ujumise ajal tundsin, et nahk kipitab kahtlaselt. Selle peale evakueerusime kiirelt, kuid oli juba hilja. Päike on ikka ohtlik sõber!

Pealinnas

Viimane päev autoga. Sõitsime rannaäärset teed pidi Puerto Ricost ja Playa del Inglesest ning San Augustinist läbi ja seal käisime ka ühel metsikul rannal ujumas.
Edasi piki kiirteed pealinna Las Palmasesse, õigemini selle vanalinna Veguetasse. Vegeuetas läksime ühte parkimismajja. Kuigi parkimismaja peal oli kiri "Libre", tundus, et vabu kohti pole. Sõitsime aina üles ja üles, kuni üheksandal korrusel lõpuks esimese vaba platsi leidsime. Parkimismajad on seal samuti kitsad, peab korralikult vaatama, et vastu mõnda salakavalalt püstitatud posti ei sõidaks. Nad ise vist eriti seda ei vaata - peaaegu igal autol oli mõni mõlk või kriips küljes ja selle pärast nad eriti ei põdenud.
See pilt ongi tehtud parkimismaja 9. korruselt.
Las Palmas – Kolumbuse linn
Pealinn Las Palmas on sadamalinn ja rahvaste paabel, asutatud 500 aastat tagasi ... Las Palmase sadam on olnud peatuspaigaks nii Kolumbusele, kes läks siit avastama Uut Maailma, kui ka Eesti kalalaevadele.
Sattusime Columbuse majamuuseumisse juhuslikult ja tutvusime põhjalikult. Muuseum on tasuta sissepääsuga.
Jalutasime uuemasse linna ka, see on miski peatänav jalakäijatele, ääristamas butiigid ja restoraanid.
Sellel tänaval nägime esimest korda ka kodutuid jmt kummalist rahvast.
Kuna aega polnud palju, suundusime teisele katsele botaanikaaeda otsima.
Keerasime Tafira poole ja pärast mõningaid ponnistusi õnnestus see ime-aed üles leida. Selgus, et see paiknes ühes suures orus ja sissepääse sinna oli mitmeid, kuid tähistus oli äärmiselt kehv, mis tulenes võibolla sellest, et park on tulu mitte taotlev ja neil pole erilist huvi end reklaamida.
Botaanikaaed Viera y Clavijo ehk Jardin Canario Viera y Clavijo 27 hektarit hõlmav botaanikaaed on suurim omataoline kogu Hispaanias. Aed on pühendatud Kanaari saarte ainulaadsele endeemilisele taimestikule, muuhulgas leiate siit kaktuste kollektsiooni ja kanaari palmipuu (Phoenix canariensis), mis kasvab maailmas ainult Kanaari saartel. Botaanikaaed asub 7 km kaugusel Las Palmase kesklinnast. Tasuta sissepääs.
Park suletakse kell kuus ja hakkasime agaralt taimi vaatlema. Kusagil kaks tundi oli meil selleks aega. Kui olime oru põhja jõudnud ja kell oli kolmveerand kuus, hakkas valvur meid välja agiteerima ja juhatas lahkelt alumise värava juurde. Minu protesti peale, et auto on meil ülemise värava juures, ütles ta lihtsalt "sory!", viipas käega üles ja lahkus ise alumise värava kaudu. Kimasime siis, süda kurgus, üles. Loomulikult oli väravad juba lukus. Pidime häbiväärselt üle värava ronima, et sest ime-aiast välja saada. Raske sisse saada, raske välja saada.
Sõitsime jälle kiirteele ja suvaliselt Playa del Burrero randa ujuma. Selleks ajaks oli ilm üsna tuuliseks ja hämaraks muutunud, nii et mina loobusin ujumisest.
Sõitsime tagasi hotelli poole. Siis otsisime veel tükk aega tanklat, et saaks auto veerand-paagiga üle anda, nagu olime ta saanud.

Vallutame tipu

Käisime ujumas oma hotelli lähedal asuvas rannas, kuhu tuli laskuda piki orgu. Rannast leidsime pisukese hipi- ja nudistide koloonia, kuid meie neid ei seganud ja nemad meid ka mitte.
Siis sõitsime mööda rannaäärset teed Puerto Rico ja San Augustini kaudu. Oli pühapäev, palju autosid liikvel ja lisaks veel rattavõistlused. Vecindariost keerasime Santa Lucia poole.
Ka sellel väiksel teel oli palju autosid, hiljem selgus, et nad kõik suundusid piknikupaikadesse, mis asetsesid jahedates kanaari männi metsades.
Me tahtsime minna saare kõrguselt teise tipu Roque Nublo (1817 m) peale.
Saare olulisem tipp ja sümbol Roque Nublo ehk Udumägi kõrgub taeva taustal hiiglasliku raidkujuna
Ilmaga vedas meil tohutult, sest tavaliselt seal esinevat udu sel päeval polnudki.
Parkisime auto parkimisplatsile ja läksime tippu. Umbes poole tunniga jõudsime mööda suhteliselt järsku rada üles. Õudne elamus, et vastu tulid meile kiirabiarstid, kes kandsid ettevaatlikult alla kanderaami, milles vanem meesterahvas. M arvas, et ta oli surnud aga ma ei usu - siis nad poleks nii ettevaatlikult tulnud. Ilmselt ütles mehel süda üles.
Kaunite vaadete lummuses unustasime selle vahejuhtumi ruttu. Isegi naabersaare Tenerife kõrgeim tipp Teide paistis ära.



Järgmisena võtsime läbi udude (üleminek kõrbelisest lõunaosast niiskesse põhja) suuna saare kõige kõrgemale tipule: Pico de las Nievesile (1949 m). Sinna viis autotee peaaegu et tippu välja.
Nieveselt paistis ka Roque Nublo kenasti kätte.
Edasi suundusime Cruz de Tejedasse. Tegemist on üliasustatud oruga.
Cruz te Tejedas astusime sisse ühte söögikohta eesmärgiga juua kohvi, kuid tänu mõnusale õhkkonnale jäime sinna sööma. Ülimaitsev kohalik toit!
Edasi mööda teed GC210 Artenara poole. Vaat see oli kõige järsem org ja kõige kurvilisem kant sel saarel. Mul oli ikka tõelisi raskusi, et see hea toit ikka enda sees hoida.
Lambad Artenara lähedal.
Barranco de Aldesi orgu soovitan kõigile teravate elamuste otsijatele. Tee oli nii kitsas, et kaks autot teineteisest hästi mööda ei mahtunud. Õnneks oli sealkandis autode poolest ka suhteliselt vaikne.
Jõudsime välja Moganisse ja sealt saime GC200 mööda kenasti oma hotelli tagasi. Hakkas juba hämarduma.

Ekslemiste päev

Hommikuujumise tegime Puerto Ricos, sealt suundusime Arguinegini kaudu kiirtele ja pöörasime sealt peagi ära Agüimesi ja Ingenio poole.
Eesmärgiks oli jõuda Guayadeque orgu, kus rahvas siiamaani veel koobaselamutes elab. Gran Ganaria mägedes on tohutult koopaid ja aegade algusest on inimesed nendes elanud või seal toitu hoidnud, isegi surnuid matnud.
Päris mõnus elu neil seal. Ainult et turnimist on kõvasti.
Edasi sõitsime Telde linna, kus jalutasime natuke ringi.
Telde saare idarannikul on suuruselt teine linn Gran Canarial. Seal on säilinud vanimad ja parimad näited Kanaaride arhitektuurist: San Juani ja San Francisco linnajaod, mille pärlid on 15.saj pärit San Juan Batista kirik ja San Francisco 16.sajandist peaaegu originaalkujul säilinud linnaplaan.
Leidsime ühe raamatupoe, kus varustasime end veidi normaalsema Gran Canaria kaardiga, see oli Marco Polo kaart. Tagantjärele tean öelda, et päris õige kaart polnud seegi, kuid vähemalt teede numbrid olid peal.
Oli laupäev ja elu linnakeses kees. Toimus laat, samas kõrval aga paastuaegne jumalateenistus. Inimesed ja koerad olid kokku tulnud. Mõnus õhkkond.
Siis hakkasime tagasi oma auto juurde minema ja ekslesime tükk aega autot otsides ringi. Täitsa õudne, kui ei mäleta enam, kuhu tänavale sa auto täpselt jätsid. Päris suur linn ka, 100 tuhat inimest. Õnneks ikka varsti leidsime.
Siis võtsime suuna Marzagani kaudu Tafira Alta poole. Tahtsime leida botaanikaaeda, oi, kuidas me seal ringi tiirutasime ja otsisime, aga ei leidnud. See on väga tihedalt asustatud piirkond, tänavaid on palju, osad neist ühesuunalised. Lootusetu tunne tekkis ja lõime käega ning läksime hoopis lähedalasuvat Bandama kraatrit vaatama.
Bandama kraater (Caldera de Bandama), mis on üks muljetavaldavamaid looduselamusi saarel, asub saare kirdeosas La Atalaya küla lähedal 574 m kõrgusel merepinnast. Kraatri läbimõõt ülevalt on u 1200 m ning sügavus 220 m.
Santa Brigida linnakese kaudu sõitsime Terori linna. Olime märkamatult jõudnud saare põhjaosasse, kus kliima on niiskem, päikesepaistet asendab alatine udu, kuid loodus on tänu sellele palju lopsakam.
Küla asub saare põhjaosas lavamaal, 575 meetrit merepinnast ülalpool ja on ümbritsetud mäeahelikest. Seal on palju ilusaid koloniaalstiilis maju. Külas asub Gran Canaria kauneim ja tähtsaim kirik, Nuestra Senora del Pino, mis on ehitatud saare samanimelise kaitsepühaku auks.
Vaat selles külas-linnakeses sai jälle mõnusat laupäevaõhtust kanaari idülli nautida. Pensionäride klubis lõbutsesid kohalikud tüübid: osad veetsid aega kaardilauas, osad tantsupõrandal.
Turul käis äge kauplemine.
Ja kirikus võis hinge eest hoolt kanda.
Kohvikus käisime ka, kohalikku õhkkonda nautimas.
Mulle meeldis see linn. Kui tahad näha, kuidas Kanaaridel tegelikult elatakse, siis väga soovitav koht.

Jälle oli päev kuidagi märkamatult käest kulunud. Sõitsime otsemat teed, Tamaraceite kaudu, kiirteele ja siis kiirteed mööda hotelli.
Selleks päevaks olin ma sõitmisest üsna tüdinenud. Kuigi minul pole siin midagi vigiseda, mina ju roolis polnud, vaid esinesin äpardunud kaardilugejana, aga ikkagi.
Ees ootasid kuum vann, papaia ja vein.

Kaktuste päev

Teine päev autoga. Otsustasime, et seekord me läheme kohe hommikul ujuma, enne kui mägedesse sukeldume. Võtsime suuna sadamalinnakesele Puerto de Moganile. Parkimiskohta otsides tiirutasime mitu korda linna läbi ja lõpuks pidime jälle maa-alusesse parklasse suunduma. Parkimise hinnad taolistes parklates on natuke üle ühe euri esimene tund ja natuke alla ühe iga järgnev. Parkimise eest tasumine on automaadis. Lihtne.
Seal sai siis ujutud ja snorgeldatud. Vette läksime ühe muuli pealt. Sealt oli ka hea vaade jahisadamale ja laevaliiklusele. Turismus möllas: päev jahiga merel, klaasist põhjaga paadid jne. Kaua me seal ei olnud, vaid sõitsime edasi Mogani poole.
See kant olevat tuntud oma papaiakasvatuse poolest. Mitmes kohas pakuti ka värskeltpressitud papaiamahla (3 euri) ja pean ausalt ütlema, et ma armusin sellesse vilja kohe ära.
Tema välimus on mind siiani pigem hirmutanud, aga nüüd hakkan ka kodus poodidest huviga vaatama, et kas seda vilja siin leidub. Imehea! Sõime oma reisi jooksul veel 2 papaiat ära.
Teele jäid värvilised kaljud kohas nimega Azulejos. Rohekas värv olevat Lonely Planeti andmetel tekkinud hallitusest! Lubage naerda! Aga kenad olid nad igatahes.
Mõnes kohas olid kanaari palmide vilus majade varemed, romantiline ja natuke kurb, et nad seal niiviisi maha jäetud on.
Muide, kanaari palm on datlipalmi metsik sugulane. M ärgitas mind neid vilju maitsma ja olidki datli maitsega. Pärast lugesin kohapealt ostetud Kanaari floora raamatust, et neid vilju söövad vaid linnud, hiired ja notsud! Saarele olevat sisse toodud ka kultuur-datlipalme ja need andvat kohalikega ristudes hübriidseid variante.
See palm võib kasvada kuni 12-meetriseks ja näeb välja väga muljetavaldav.
Üks äraeksinud banaan. Muidu on banaanid kõik korralikult paigutatud kasvuhoonetesse. Banaaniistandusi oli Gran Canarial muidu vähem näha, kui Tenerifel. Gran Canarial kasvatatakse rohkem tomatit, juhul kui nad üldse viitsivad enam põllumajandusega tegeleda.
Tocodamani lähedal asub suur kaktusepark ja selle külastamine oli meil kavas. Sissepääs 6 euri (per kärss). Seal oli kaktuseid kogu maailmast ja vaatamist palju. Ilm oli ka mõnusalt päikeseline ning sisalikud liikvel.
Tegime seal ka pisikese lõuna, süües kanaari rahvustoitu papas arrugadas - koorega merevees keedetud värsked kartulid, koos erinevate kastmetega.
Ringi kolades sattusime kasvuhoonesse, kus kaktuseid kasvatatakse suveniirideks. Lennujaama poest võis neid näiteks kenasti pakituna umbes kümne euri eest kaasa osta. Kasvuhoonetes uitasid vabalt ringi paabulinnud, neile ilmselt meeldis sealne natuke jahedam ja niiskem kliima. Kaktuseid kasvatati ka põldudel, reas, nagu meil kapsaid. Kummaline vaatepilt.
Pargist lahkudes anti meile kingituseks kaasa kummalegi Aloe Vera taim. Tõime need ilusasti koju Eestisse.
Pargis läks meil hiiglama palju aega. Edasi sõitsime läbi San Nicolas de Tolentino Puerto Aldea randa ujuma. Mõnus, mustade laavakividega rand. Ainult et vetteminekuks oleks seal ujumissusse vaja. Edasi kulgesime piki vapustavate vaadetega teed Agaetesse, kus peab vaatama looduseimet nimega Jumala sõrm - Dedo de Dios. Agaetes on suur sadam, kust lähevad praamid Tenerifele.
Päev hakkas otsa saama ja niisiis sõitsime õkvalt läbi Galdari (käisime põgusalt sees Cueva Pintada arheoloogiamuuseumis aga piletit ostma ei hakanud, vaatasime ainult filmi ära) ja pealinna Las Palmase piki kiirteed oma ajutisesse koju tagasi. Tegelikult tegime sel päeval saarele ringi peale.

Natuke poejuttu

Mõned praktilised soovitused kauplemisel Gran Canarial.
Tasub käia kohalikes poodides, see on huvitav. Me ostsime oma söögi tavaliselt mõnest supermarketist. Suurim selline asub Vecindarios, nimega Carrefour. Lisaks toidupoele on seal ka butiikide kompleks, umbes nagu meie Kristiine Keskus aga korruta kahe või isegi kolmega. Mõni ostuhull võiks seal päevade kaupa lõbutseda. Veel on kasulikud ostukohad HyperDino nimelised supermarketid (Supermercado).
Suhtlemine poes toimub ainult hispaania keeles. See on täitsa kummaline, kuidas suurrahvas teisi keeli ei oska, isegi turismikeskustes. Mõned erandid siiski on, aga eriti sellele loota ei tasu. Lõpuks hakkab juba iseendalegi tunduma, et saad midagi hispaaniakeelsest jutust aru. Rahvas on heatahtlik ja sõbralik, kuid mitte üldse pealetükkiv. Väga mõnusad inimesed.
Kaardiga sai maksta igalpool, ka tanklates ja väiksemates suveniiripoodides. Kõige suurem raskus kaardiga maksmisel oli imekombel selles tohutusuures Carrefouris, kus ma pidin oma kaardiga töötaja kannul jooksma ühest terminaalist teise ja siis kassiiri juurde tagasi. See võttis aega ja kõik järjekord pidi minu pärast ootama.
Automaadist raha välja võtma ei pidanud aga Telebanco automaate oli igas linnas. Kuuldavasti olevat mõned neist nii vanamoodsad, et uuemaid eesti kaarte ei tunnista ja teadustavad, et kaart olla rikutud. Ei tasu ehmatada.

Joogivett peab ostma. Tasub osta 5 või 8 liitristes plastpudelites. Hotellide juures olevates poodides on vesi muidugi kordi kallim. Kanaarid teevad oma vee mereveest ja see on kergelt soolane. Kohvi ja teeveeks ning hammaste pesuks muidugi kõlblik.
Vesi on saartel üldse kulla hinnaga. Oli, tegelikult. Saare mägedes on näha vanadel aegadel tehtud veerenne, mille kaudu vihma ajal vett kokku koguti. Praegu on muidugi kõik teisiti.
Elektrit saadakse suures osas tuuleenergiast. Arinagas oli tohutu suur tuulepark.

Sisalikkude päev

Esimene päev autoga.
Võtsime auto hotelli autolaenutusest, viieks päevaks, 32 euri päev. Saime Ford Focuse ja kokku läbisime sellega meeletu hulga kilomeetreid: 1050. Bensiin on Gran Canarial odavam kui siin (0,7 eurot liiter), liikluskultuur kõrge, teed väga heas korras, kuid meeletult käänulised. Mis tähendab minu puhul, et ma olen kogu aeg kergelt merehaige. Aga vapustavad vaated korvavad kõik!
Kõigepealt sõitsime Arguneigini ja sealt Maspalomasesse liivaluiteid otsima. Vaat see Maspalomas on alles turistide meelispaik. Inimesi ja autosid nagu kärbseid meepotil. Autoga sõitmisel oligi kõige keerulisem parkimiskoha leidmine. Tiirutasime ja tiirutasime ning olime siis sunnitud maa-alusesse parklasse minema.
Luited leidsime kergesti üles, nendeni minemiseks tuli läbida tee, mis kulges piki lindude kaitseala. Kuidagi on sinna düünide vahele tekkinud märgala, kus oli näha huvitavaid linde ja kuulda mitmehäälset konnakrooksumist.
Düünides tunned end, nagu oleksid tõesti kõrbes. Vapustavad vaated, mida rikuvad vaid aeg-ajalt põõsaste vahelt vilksatavad nudistid-päikesekummardajad. Seal oli meeletult palav, lihtsalt ei saa aru, miks need inimesed seal ennast niiviisi praadisid. Mingi massohismi alaliik ilmselt.
Kõrbe-tunnet süvendasid veel aeg-ajalt pildile ilmuvad kaamelid aga nemadki-vaesekesed on täielised turismuse orjad.
Varsti pälvisid meie tähelepanu kummalised sahinad põõsastikus. Ooo - sisalikud! Kanaaridel on looduslikult kahte liiki sisalikke ja nägime kohe ka mõlemad ära. See lummava pilguga loom on Gran Canaria hiidsisalik.
Ja see on Atlandi kanaari sisalik
Sealsamas düünide taga algasid kohe hiiglaslikud golfiväljad. Vahepeal oli elav opuntsiatest tara, väga tõhus piire igatahes ei tekkinud mingit tahtmist sealt läbi murdma hakata.
Maspalomasest keerasime Fataga poole teele ja hakkasime saare keskpunkti poole uhama.
Teele jäi meile pärismaalaste muuseum, mida külastasime. Piletid maksid üheksa eurot (korda kaks). Enne hispaanlaste invasiooni elasid Kanaaridel guantsid, rahvas, kes rääkis vilede keeles ja elas koobastes. Nende eluolule väljapanek pühendatud oligi.
Ilm oli kohe täitsa palav ja sisalikkudele see vägagi meeltmööda. Nende elukohaks olid arvukad koopad, mis tarades kivide vahel olid. Sisalikud on meeletult vilkad ja niisama lihtsalt neid kätte ei saa aga see eksemplar püüdis varjuda urgu, kus üks teine juba ees oli ja ta vihase susinaga tagasi peletas. Niisiis sattus ta korraks M pihku.
Pärast
metsikut väänlemist ja lõugade laksutamist ning väikest fotosessiooni pääses ta kergemat sorti ehmatusega tagasi vabadusse.
San Bartolome de Tirajanas oli järgmine peatus, seal sõime kohalikus söögikohas. Soovitus - ärge võtke medium-roasted liha, isegi well-roasted oli liiga toores. Vähemalt tolles söögikohas.
Edasi kulges meie teekond mööda teed number GC550 Agüimese poole.
Agüimes on üks selline linn, kus näeb tõelist kohalikku eluolu ja vanalinna. Kaunis kirik ja väljak linna keskel.
Agüimesest sõitsime rannikule Arinagasse, mis on üks tuuline koht. Plaan oli randa ja ujuma minna, kuid ilm oli nii tuuline ja õhtuselt jahe, et loobusime. Sel päeval jäi ujumine ära.
Läksime hoopis kohalikku supermarketite kuningannat uurima, see asub kiirtee ääres Vecindarios. Oi me ostlesime. Toitu ja vett ja ... tagasi auto juurde jõudsime juba pimedas. Sest polnud midagi, sest hotelli kulgesime piki kiirteed. Väga hea tee, heas korras ja kiire liiklus. Lugesin ära, et hotellini läbisime kaheksa tunnelit. Muide - seal ei sõideta päeva ajal tuledega, aga tähelepanu - tunnelis peavad olema!
Arvake ära, kas hotelli juures oli vabu parkimise kohti?